Kirik on pühendatud Inglitele (kreeka keeles Taxiarches) Michael ja Gabrielle. Külaelanikud kutsusid seda tavaliselt “Suureks Taxiarchiseks”, et seda teisest Taxiarchise kirikust, mis on pisem ja vanem, eristada. Teist kirikut kutsutakse “Vanaks Taxiarchiseks”.

Uus Taxiarchise kirik asub seal, kus kunagi asus ümara põhjaplaaniga kindluse torn. Peale geenovlaste tagasitõmbumist jäi torn tühjaks. Türgi okupatsiooni ajal olid torni ainsateks elanikeks öölinnud, rongad ja maod. Torn oli allakäigu sümboliks, kuna külaelanikud ei usaldanud neid loomi, kes seal elasid ninh pidasid neid saatanlikeks. Seetõttu otsustati torn mahalammutada ja selle asemele kirik ehitada.

Lammutus kestis kaks aastat (algas 1858). Kiriku ehitus algas kohe peale lammutust ning oli lõplikult valmis aastaks 1868. Kogu töö kestis kokku 10 aastat ning töölised teenisid sellega 3500 münti, nendele, kes tõid pealinnast materjali maksti 120 münti. Sellele vaatamata osalesid külaelanikud kiriku ehitamises vabatahtlikena. Statistika näitab, et kiriku ehituseks kasutati 10000 quintali kivi (1 quintal on 57 kilo), 163 quintali rauda, 55 quintali pliid ning 60 laevatäit spetsiaalset kivimit.

Taxiarchese kirik on suurim Chiosel ning üks suurimait kogu Kreekas. See on monumentaalne töö ning isegi selle ehitajad olid sellest vaimustatud. Seepärast inspireeris see ka külaelanikke pajatama erinevaid lugusid selle kohta. Nii mõnelgi neist lugudest on tõepõhi all, kuid paljud on ka väljamõeldised. On üks traagiline lugu ühest “õnnetust” töölisest, kes suri torni lammutamise ajal, kuna ülevalt langenud kivi lömastas ta. Seda lugu peetakse tõeseks. See õnnetus põhjustas külaelanikele palju muresid, Nad ei saanud oma tööd jätkata kuna kohaliku tava kohaselt on keelatud ehitada kirikut sinna, kus on valatud inimverd. Igas vanuses külaelanikud kaevasid öid ja päevi, et maetud tööline mulla alt välja saada. Lõpuks kui nad temani jõudsid oli mees veel elus. Vallandunud rõõmust ning kergendusest otsustasid nad kiriku ehitamist jätkata.

Kirikul on väljaspool kahesuunaline trepp, mis viib ülesse, kellatorni tippu. Suur kellatorn on hiljem ehitatud. Nii trepp kui ka torn on ehitatud Thymianast pärit kivist, kus külaelanikud toodavad spetsiaalset kivi. Hiljem asendati trepiastmed ühe teise kohaliku kiviga. Kiriku aias on imetlusväärsed põrandamosaiigid must-valgetest merekividest. Merekividest moodustatud põrandaga aiad on väga iseloomulikud Chiose arhitektuurile. Trepid viivad ülesse, aia paremasse osasse, mis on eraldatud ala, mõeldud ainult naistele. Jälgi tornist võite te leida kiriku lähedalt, kus asub veetsistern, mida Mestas kutsutakse fountanaks.

Kirik on jaotatud kolme osasse. Pilastrid, mis neid osasid toetavad on monoliitsed, kuid kahjuks on need restaureerimise käigus kinnikaetud ning värvitud. Kõik kolm käiku on pühendatud erinevatele inglitele, põhja poolne on ehitatud St. Charalambosele ning lõuna poolne Apostlesele. Originaalis oli kiriku ikooni esine puidust. Praegune on loodud 1895. aastal ning tehtud tellistest. Osa “Vana Taxiarchise” ikooni esisest on üks kahest Taxiarchesi ikooni esisest. Paljud kirikus olevad detailid on väga märkimisväärsed ning täiendavad kirikut. Truud külaelanikud, üle kogu maailma, on toonud kõik need asjad kirikusse.

Hiljuti tehtud annetused on tehtud külaelanike poolt, kes on suundunud elama Ateenasse, Thessalonikisse, USAsse ja Austraaliasse, nende poolt on annetatud ikoonid, pühad raamatud jne. Paljud muud asjad on toodud külaelanikelt Venemaalt eelmise sajandi algul või saadetud Mesta kogukonna elanike poolt Egiptuses.

Ehitajad kasutasid altari ja massiivse monoliidi ülemise osa ehitamiseks kasutati tsementi. Vastavalt mõndedele üleskirjutatud allikatele pidid paljud inimesed töötama terve öö otsa, et tuua kivi Limenast külasse. Paljude inimeste arvates on täiesti uskumatu, kuidas nii väikese elanikkonnaga küla suutis ehitada taolise vaimustava kiriku. Külaelanikud ning samuti inimesed väljaspoolt annetasid suure hulga raha kirku ehitamiseks. Samuti annetasid külaelanikud raha “katathesimoseks”.

Üks lastetu külaelanik tegi kirikule ettepaneku annetada oma maa saadusi kirikule. Algul tegi ta seda üksinda, hiljem peale tema surma jätkasid tema sugulased sellega. Lõpuks alustasid ka teised inimesed katathesimose annetamist, inimesed, kes soovisid midagi kirikule anda. Eriti just need, kes ei omanud maad või ei soovinud oma vilja annetada, asendasid sella katathesimo või vabatahtliku tööga, et siiski omalt poolt kirikut toetada. Tänapäeval on raske leida sellest külast elanikke, kes ei ole kunagi Taxiarchise kirikule ei maad, raha ega oma tööjõudu pakkunud.