Kambos asub Chiosest lõunas, 7 kilomeetri pikkusel ja 2 kilomeetri laiusel pindalal. Kambose otsene tõlge on “lame”. See paik on unikaalne oma põllumajanuslike saaduste rikkuse poolest. Varasemate ajaloolaste kirjutiste kaudu teame, et see paik oli, eriti 18. ja 19. sajandi paiku, tuntud oma mõisade ja puuviljade poolest.

Kõrgkvaliteetse arhitektuuriga mõisad ning sinna juurde kuuluvad hooned on võrdsed muude valduste, aedade, allikate ja tsitruseliste kasvandustega. Maad on kaetud aedade ning apelsini-, mandariini- ja sidruni puudega – apelsini puud kasvavad kõrgete kaitsemüüride taga ning on istutatud sellisel viisil, et nad paistavad metsana. Iga individuaalse valduse juurde kuulub originaalns, saare ajalugu kajastav, vana hoone.

Vanade Kampose majadele ja mõisadele on iseloomulik, et siissekäigu väravad on eraldi seisvad objektid ning üks osa tolleaegsest arhitektuurist. Tavaliselt juhatavad need väravad suure tee pealt eesaeda. Need väravad on täis ornamente ning näitavad omaniku tendentsi, kasvatada oma sotsiaalset staatus, lisades väravale originaalsust. Kurb on näha, kuidas tänapäeval need aiad ja kivimüürid lagunevad ning lopsakad viljaaiad muudetakse uuteks elamurajoonideks.

Kõrgete, võibolla isegi veidi õudsatena paistvate müüride taga asub üpris teistsugune maailm meeldivate aedade, mugavate kodude ning õitsevate taimedega. Värvilist Thimiana kivi kasutati unikaalset stiili ehitise põhimaterjalina. Need hooned on peamiselt klassikalist, mitte Itaalia tüüpi. Majad olid peamiselt kahe- või kolmekordsed ning maja tähtsaimatest tubadest avanes varjamatu vaade viljapuudele. Selline ehitusstiil muutis elu nendes kodudes väga mugavaks.

Aegade jooksul on Chiosel valitsenud mitmed erinevad kultuurid, kõik seetõttu, et saar on olnud mitmete erinevate tsivilisatsioonide ristteeks, ühenduseks ida ja lääne vahel. Kambose ajalugu koosneb erinevate tsivilisatsioonide kokkusulamisest siinsetesse kodudesse. Võõramaiseid mõjutusi näeme sealsetes hoonetes, kiviseintes ning ukse kohal rippuvatelt, käsitsi valmistatud perekonna vappidelt. Küla ajalugu ulatub tagasi Bütsantsi aega. Kambose külaelu on mõjutanud nii Bütsantsi aeg, Geenova ja Türgi okupatsioonid, 1822. aasta veresaun kui ka 1881. aasta maavärin.

Sellegi poolest, vaatamata neile katastroofidele, tagajärgedela ja muutustele, mis külas toimusid on külaelanikud suutnud siiski rikkumatult säilitada samasuguse karakteristika nagu see oli 14. sajandil. Muuseas pärineb Kambose küla rikkus juba Geenova okupatsiooni ajast, aastatel 1346-1566, kui geenovlased kasutasid ära selle ala hüvesid – rikkalikku vett ning iljakat maad. Samal ajal tutvustasid nad kogu ülejäänud saareelanikele süstemaatilist viljakasvatust, seeläbi rikastusid kõik. Seda jõukust, mis valitses saarel 14. sajandil, võib näha veel tänapäevalgi. Kambose alas asub umbes 200 ajaloolist valdust, millest kõik koosnevad rikkalikust mõisast, sinna juurde kuuluvatest hoonetest, veskist, tsisternist, merekivi mosaiikidest aiast ning viljapuudest.

Külas ringi liikudes näete te, bütsantsiaegne arhitektuur on vanim sealseid kodusid mõjutanud stiil, välja arvatud ehitis, mida tuntakse “Kamenos Pirgose”(Põlenud torn) nime all. Üks tuntumaid kohalikke legende ütleb, et see on ehitatud Bütsantsi perioodil. Külas ei ole säilinud mitte ühtki teist, puhast Bütsantsi arhitektuuri esindavat hoonet. Sellegi poolest leiame me paljudest hoonetest mõjutusi sellest ajast, kuna Nympheou pealetungi aastal 1261 ning geenovlaste lõplikku okupatsiooni, aastal 1346, sai kohalik arhitektuur uusi mõjutusi.

Peale geenovlaste tulekut saarele hakkas arenema uus kohalik arhitektuur, mis jätkus veel peale 1566. aastat, kui türklased saare okupeerisid. Seetõttu ei märka te selles külas kuigi tugevaid mõjutusi Ottomani Impeeriumilt, eriti just barokk stiilist. Enamus saare katolikust elanikkonnast lahkus siit peale veneetslaste ebaõnnestunud ekspeditsiooni aastatel 1694-1695. Kohalik elanikkond sai suuremaid mõjutusi läänest. Kuna saare elanikkond muutus rikkamaks tekkis ka vajadus oma vara kindlamalt kaitsta, seda just arhitektuuri näol. Nüüd jõuame me 18. sajandisse, mis on Kampose ning kogu saare tippajaks. Alles siis kujunesid välja kohalik, traditsiooniline tsivilisatsioon.

1822. aasta veresaun otseses mõttes tühjendas inimesed majadest. Fustel de Coulanges, kes külastas Chiost 1856. aastal, kirjutas järgmist: “Türklased ei põhjustanud seda katastroofi hetkelises vihahoos, vaid külmavereliselt, hävitades ühe maja korraga, kannatlikult ning süstemaatiliselt, hävitades Kreeka väärtuslikemaid väärtusi.” Peale 1822. aastat naasesid need üksikud, kes olid ellu jäänud, et need varemed taas oma kodudeks ülesse ehitada. Viimane raputus oli 1881. aasta suur maavärin, mis pani viimasedki Kambose elanikud oma maad maha müüma ja sealt lahkuma.

Niisiis näete te selle lühida ajaloo ülevaate kaudu, et nende paljude õnnetuste tõttu ei ole sellesse külla just kuigi palju originaalhooneid jäänud.

Samuti ei leia me elavatena ka nende hoonete algseid omanikke, et neilt rohkem informatsiooni saada. Sellele vaatamata püüab Kampose kultuurne ühiskond säilitada ajaloosi elemente, mis on seotud kohaliku ümbrusega, nii arhitektuuri kui ka traditsioone. Seetõttu on meil siiski tänapäeval võimalus veidi osa saada sellest kultuurist. Paljud hooned on restaureeritud ning kas kodudeks või avalikeks kohtadeks muudetud. Seetõttu on hästi säilinud ka enamus Kambose mõisadest, kuna peaaegu kõik viljapuude põllud on töös.

Topograafilise diagrammi 1:5.000 kaudu teame, et üks Kambose alas asuv valdus on identifitseeritud ajaloolise paigana (paradosiakos ikismos), mistõttu on piiratud ehituslubade andmist ning hoonete renoveerimist selles alas. Restaureerimised peavad saama nõusoleku ning olema kooskõlas ümbritseva alaga.